• .



  • Kalle võitis elule kvaliteeti

    Kalle (nimi on muudetud) on 70 aastane vitaalne vanahärra, kes on viimastel aastatel olnud hädas kõrgvererõhutõvest ja südamepuudulikkusest tekkinud vaevustega. Teda on 2018. aastal ka korduvalt hospitaliseeritud. Mees elab üksi. Sotsiaaltöötaja hinnangul saaks ta PAIK-projekti kaasatuna nii tervishoiu- kui ka sotsiaalsüsteemi abi. Kalle ja tema hooldaja on väga nõus projektis osalema. Viljandi haigla sisehaiguste osakond teeb suunamise PAIK-projekti.

    PAIK projekti meeskond võttab ühendust kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajaga, kes oli Kalle murega kursis. Omavalitsus oli juba varem määranud sotsiaalhooldaja teda kodus abistama. Hooldaja sõnul aga on patsient väga jonnakas ja isepäine ning alati korraldustele ei allu. Patsiendi poeg, kellega suhted väga soojad pole, on vajadusel abiks transpordi korraldamisel.

    Kuna Kallel on üks jalg amputeeritud, on ta muutunud voodikeskseks ning võimust võtab depressioon. Raviarstilt on palutud psühhiaatri või vaimse tervise õe konsultatsiooni. Samal ajal on haiglas tehtud endokrinoloogi konsultatsioon ning Kalle jätkab tablettraviga ja mõõdab koduse glükomeetriga veresuhkrut.

    Pereõde ja hooldaja on valmis igati abistama, korrektuure haigla poolt koostatud tegevuskavasse neil pole, hooldaja palub vaid korralduslikku abi.

    Ravimeeskond leidis, et:

    ·       hetkel oleks vaja patsiendil taastusraviarsti konsultatsiooni, et mõelda võimalikule jäseme proteesimisele – PAIK koordinaator küsis ja sai perearstilt saatekirja ning registreeris aja vastuvõtule

    ·       vajalik on ka uroloogi konsultatsioon, kuna patsiendil on püsikateeter, mida ta keeldub eemaldama laskmast. Raviarstile sai aeg broneeritud ja saatekiri antud.

    ·       kardioloogi konsultatsiooniks sai tehtud raviarsti saatekiri ning PAIK-koordinaator registreeris aja vastuvõtule.

    ·       ka reumatoloogi konsultatsiooniks sai tehtud raviarsti saatekiri ja PAIK koordinaator registreeris Kallele vastuvõtuaja.

    ·      Kalle saab koduõendusteenust vähemalt 1-2x nädalas, mis hõlmab järgmist: kannahaavandi sidumine, veresuhkrute mõõtmise jälgimine, hooldaja õpetamine glükomeetri kasutamise suhtes, ravimite võtmise jälgimine/nõustamine, aktiveerimine, suitsetamisest loobumise nõustamine.

    Patsiendi saabumisel ambulatoorsetele visiitidele selgub, et tal on puudu saatekiri taastusraviarstile, mispeale võtab registratuur ühendust PAIK-koordinaatoriga, kes suhtleb omakorda pereõega ja asi sab kiiresti korda.

    Uroloogi arvamuse kohaselt esialgu epitsüstot (läbi kõhunaha) ei teostata, jääb püsikateeter. Kardioloog korrigeerib hüpertooniatõve ravi. Taastusraviarst määrab füsioteraapiaprotseduurid sh tegevusteraapia, et patsient saaks iseseisvamalt siirdumistega hakkama. Reumatoloog leiab, et patsient edaspidi reumatoloogi jälgimist ei vaja.

    Visiitide järel võtab PAIK-koordinaator ühendust hooldajaga, et uurida, kuidas neil läheb ja kas patsient taastusravile ikka käia saab. Selgub, et poeg on nõus isa transportima. Samal ajal kurdab hooldaja, et patsiendil on tekkinud ühe käe nõrkus ning seetõttu on vajalik konsulteerida perearstiga, kes palub seisundit jälgida. Murelik hooldaja kutsub kiirabi. Kallet oli tabanud miniinsult, mis hospitaliseerimist ei vaja. PAIK-koordinaator võtab ühendust pojaga.

    Paar kuud hiljem satub Kalle haiglasse ajuinfarktiga, mis väljendub parema käe nõrkuses ja kõnehäiretes. Seisund halveneb ja 05. mail saabub surm.

    Aga ta sai juurde elupäevi ja teadmise, et tema muresid mõistetakse ja teda püütakse aidata, kuigi teda vaevasid: kõrgvererõhktõbi koos südamepuudulikkusega, suhkurtõbi, fantoomvalud amputeeritud jäsemes, eesnäärme suurenemine, lamatishaavand, liigesjäikus, suitsetamine ja alkoholi liigtarvitamine.