• .



  • Tänuavaldus - PAIK-projektis osalemine - mõtted ja tagasiside

    18.10.2019

    Minu ema L. S. osaleb antud projektis alates 16.08.2019.a.  

    2019 augusti keskpaigas amputeeriti emal esmalt varbad, kuid juba samal päeval anti meile teada, et ema vajab terve jala amputeerimist, milleks ta esmalt luba ei andnud. Nii arstide kui meie veenmise tulemusena oli ema nõus.Teade ema jala amputeerimisest raputas kogu meie pere, mis ja kuidas edasi, teadmatus ja hirm, meie perekonna jaoks oli see kogemus esmane. 

    Samal ajal sain teada Viljandi Haigla PAIK- projektist, Leivi Onga-Lebedeva tutvustas mulle projekti, peale telefonikõnet lootsin väga, et mu ema saaks selles osaleda. Tänane meditsiin on tipptasemel ja aitab inimesed elule, kuid ema kes polnud oma elu jooksul haiglatega seotud olnud ja üleüldse kodust eemal olnud, mõistsin kohe, et ees ootav teekond on meile kõigile väga raske. Kuidas hoida ema psühholoogiliselt tasemel, mis aitaks tal terveneda vältimaks kõigele käega löömist. Haiglas arst teeb oma tööd, ta ravib, kuid ilma psühholoogilise toe ja nõustamiseta, lihtsa inimliku kontaktita kaotab kõik eelnev kiirelt mõtte. 

    See on üks olulisemaid asju, mida hindan selle projekti puhul, inimlik toetus ja jõustamine, mitte ainult haigele endale, vaid kogu perele. Sain peagi aru, kuidas ema ootas Leivi külastusi, see andis talle jõudu ja mõtte edasi liikuda. Selgitused taastumise kohta, mis saab edasi – millised on võimalused kuidas hakkama saada, ta andis emale tagasi kindluse, et kõik on võimalik. Mu ema mõistis, et ta pole üksi sellel teel, ta on oluline ja vajalik, selle tunde tekitasid projekti inimesed. See on kõik inimlik mida pole võimalik üheselt öelda, sellele ei saa lisada hinnasilti. Rasketes olukordades on just inimlik kontakt, soojus, toetus need millest patsient puudust tunneb. Kindluse andmine tuleviku suhtes, kuidas edasi, nõustamine asjaajamises, kõik see aitas meie pere väga palju. Suured tänud Teile.

     

    Tänudega 

    M. S. (L. S. tütar)